Deja vu
Olengi sisenenud ellu, mida kartsin ja proovisin võimalikult kaua edasi lükata. Viis päeva nädalas üheksast kuueni, mitte midagi huvitavat ei juhtu ning iga päev on sarnane eelmisega. Õnneks pole olukord päris selline, vähemalt on töö huvitav, inimesed on lahedad ning aeg-ajalt eksivad ka koerad kontorisse või juhtub midagi muud erilist.
Kuid siiski-siiski, pole enam eriti aega midagi muud ette võtta. Õhtul koju jõudes on paras väsimus ning siis tuleks veel edasilükatud tähtajaga bakat kirjutada või mõningaid esseesid kuhugile võistlusele vms teha. Ei mingeid jalutuskäike pargis keset päeva õllega ja sõpradega.
Ning tegelikult on päevad ka ikka jube sarnased. Samade inimestega sõidan Sakust marsaga iga päev linna, täpselt samas kohas Tammsaare pargis jalutab mulle iga päev vastu üks ja sama kitsehabemega ja kõrvaklappidega tüüp ning Kaubamaja kõrval trollipeatuses ootab trolli täpselt sama tüdruk. Samad valgusfoorid on rohelise tulega ning samade valgusfooride taga peab punase tule pärast seisma (kaks korda olen sama valgusfoori juures hommikul Egoniga kokku saanud). Elu ongi tegelikult nagu Trumani show's, kõik inimesed käivad ümberringi, samas tsüklis. Ning mina, maailma naba, sulandun sinna sisse ja kukun ka tsüklisse. Ja kui tsüklist väljuda tahan, tulevad loodusõnnetused, mis ei lase mul minna.
Juba pool nädalat on Tina tänavale kolimine erinevatel põhjustel edasi lükkunud, aga kui ma sinna varsti jõuan, leian ilmselt järgmised näod, kes hakkavad päevast päeva tööle minnes samal tänavanurgal korduma.
posted Wednesday, 22 March 2006
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment