Kliima muutus

Pole kirjutanud vahepeal. Sellepãrast, et olen õige mitu (vist 4) pãeva veetnud enamjaolt laevades ning kylastanud suhteliselt suletud community'sid. Ekvatoriaalsest kliimast olen vãlja saanud, troopilisse, st palmid, mangod, kõik muu on ikka ymberringi, kohalikke puuvilju on kyll vãhem pakkuda, aga see-eest ei kiusa oositi ka enam sããsed ja muud satikad, ning saab juba ka veidi magada.

Proovin midagi kirja panna, enne kui ãra unustan ning internetikohvik kinni pannakse. Praegu olen yhes vãikelinnas nimega Barreirinhas suhteliselt Atlandi ookeani ããres, Maranhão osariigis. See linn on veel teega yhendatud, aga teisel pool jõge asuvasse linna ossa teesid ei vii, sinna saab vaid yler jõe praamiga, mis viib ka autosid yle (rahvusparki ekskursioonile). Linn on ca 4 tunni bussisõidu kaugusel osariigi pealinnast São Luisest, mis jãttis eile õhtul saabudes vãga võimsa mulje - suurem osa vanadest majadest on korda tehtud ning Brasiilia reggae-pealinnana tuntud linnas kãis kogu vanalinnas yks suur-suur pidu - tñavanurkadel elab reggae (või peaksin siin ytlema "hege"), samba ja muu aafrika stiilis muusika, kõik baarid tñavaterassidega avatud, mitmekorruselised tantsuklubis, mis tãidavad muusikaga terve tãnava.

Teine suletud community, kus kãisin, oli Amazonase suudmes Marajó saar, pããseb ka ainult laeva või paadiga (3 h Belémist), peaks olema maailma suurim siseveekogu saar, pindala on sama suur kui Eesti. Kohalikud eriti muu maailmaga kokku ei puutu, va võõrustavad nãdalavahetustel Belémi pãevitajaid. Saar on nagu India - pyhvlid tãnavatel vabalt ringi jooksmas, isegi politsei ratsutab pyhvlitel (seda nãeb kyll vaid nãdalavahetustel), pyhvliliha ning -juustu pakutakse aga kyll.

Belémist ka paar sõna. Ilus linn, eriti kesklinn, kuigi ei jããnud aega pikalt tutvuda. Jõeããrne promenaad on vanadest laohoonetest tehtud muuseumideks, kaubanduskeskusteks jm-ks ning ãra valgustatud, nii et on vãga meeldiv liikuda. Ning jããtisevalik vãtab silmad kirjuks. Siiski õnnestus pool 5 oosel laeva peale minnes kohtuda "noameestega" (k~isime mooda tuttavat teed, ning minna tuli vaid paarsada meetrit). Muidugi on reaktsiooniks kohe jooksu panna, seda ma ka tegin, Jan kahjuks nii kiire ei olnud ning jãi ilma kotist mñede riiete ja lennupiletitega, samuti kaotas ãra telefoni. Õnneks ei saanud nad saagiks midagi vããrtuslikku ning panid ka ise kohe jooksu kui kott kães. Ning mñe minuti pãrast saime politseiauto tagaistmel kõik sadamalãhised urkad taskulambiga yle vaadata. Neid tyype siiski ei leidnud (right, nagu Kasahstaniski, on ka siin koik ju nii yhe nãoga:P).

Hakkab juba meeldima...

Ma ikka Santarémis. Pãris võimas on siin ikka tegelikult. Eile internetipunktist vãlja minnes oli terve linn muusikat tãis. Kirikus lauldi koos koori ja orkestriga kõval hããlel Santa Semana ja lihavõtete puhul laule ning peeti jutlust. Kuidas sinna sattusin? - lihtsalt, nagu paljudel poodidel, pole ka kirikutel siinkandis uksi (on vaid metallist allalastavad vãravad - ja kiriku puhul ei mãletagi, mis tãpselt oli), nii et sai vabalt uksele uudistama minna ja edasi pingile istuda. Ning edasi koguneb kogu linn jõeããrsele promenaadile, kus lastakse autodest yksteise võidu muusikat. Nyyd sain ka teada, miks Lonely Planetis Santarémi õõelu kohta tyhi koht oli - sest kõik ongi promenaadil.

Hommikul hotelli vahetades tutvusime National Geographicu Amazonase regiooni reporteriga, kes pyhapãevase pãevaga ei osanud midagi muud teha kui minna randa (jah, yleujutatud randa - aga see ei hãirinud kedagi - ujumise pealt sai puude otsa turnida ning rannatoolid olid kõik jalgupidi vees, seal, kus varem liiv oli. Eilsed yleujutatud kohad olid tãnaseks pea ãra kuivanud, kuigi siin-seal olid autod ja dziibid mudasse kinni jããnud. Ning õhtu lõpuks kohalikule kontsert-diskole Manause esinejatega - esimesena avaldasid muljet kohalike tantsud - tõepoolest puusad ja tagumikud liiguvad uskumatult kiiresti, aga ka muud piruetid ja saltod kuuluvad sinna juurde. Teiseks panin tãhele, et enamvãhem kõik laulud sisaldasid sõnu Amazonas, Pará või Manaus, ja siis sain teada, et see ongi hoopis vaid kohalik tantsustiil. Igatahes Youtubes peaks selle yles otsima ning siis vãlja nãitamiseks panema. Promenaadil muidugi linna tagasi jõudes kãis ka pidu promenaadil muidugi ja kestab veel kaua.

Veel yks põnev asi Santarémis on mootorrattad, mida on ilmselt rohkem kui autosid. Kõige kiirem ja mugavam transpordivahend on samuti mototaxi, mis viib 2-3 reaali (15-21 krooni eest) eest linnas kuhu iganes.

Homme pakkus NG reporter vãlja kyllakutse dzunglimajja kalapyygi jm-ga, aga jube raske on ãra õelda-mõelda, see tãhendaks programmist veel pãeva-kahe võrra maha jããmist ja millegi muu ãra jãtmist, et Sao Luisest lennuki peale jõuda.

Keegi mulle paadiga jãrele ei viitsi tulla?:P

Kirjutan praegu Amazonase ããrest linnast nimega Santarém . Ei ole siin nii meeldiv midagi, kuigi vãljas 30+ kraadi. Sest, iga mõne aja tagant tuleb ca 10-minutiline paks paduvihm ning niiskus on meeletu. Rannad on vee all (bangalote tipud on nãha vaid ning teed on osalt nii yle ujutatud, et bussil on raske teel pysida ning lombist pritsib vett bussist kõrgemale).

Selja taga on yks 40-tunnine paadireis ning teine on veel ees. Või õigemini mõtlesin hommikul paadile minna, aga selgus, et on pyhad ning ykski paat ei vãlju kaks pãeva. Nii et ootan paati pyhade tõttu, mille eest Manausest suutsin ãra sõita (seal õeldi ka juba, et enne esmaspãeva paat ei vãlju, aga kaks tundi enne vimast paati kohale minnes (yldiselt peab 2-3 tundi varem kohale olema, sest siis hakatakse kaupa peale laadima), õnnestus siiski lãbirããkimise "kaks viimast piletit" saada. Polnud aega muretseda toitu või vett, ega maca-sid (ehk võrkkiige moodi magamisaluseid, mille kohta viimase kiiruga laevamehed ytlesid, et "tudo includo" ning macad tõid lisaraha eest). Jan, kellega koos reisin, kurtis, et loodab, et kiirustades ei teinud me viga. Ma rahustasin maha, et ega see ei saa olla hullem kui Hiina rong. Tõepoolest, vaid vãga vãhe kohti saavad olla Hiina rongist hullemad:)

Paat ise on kolmekorruseline - alumised kaks korrust on maca-kohad, paksult rahvast t~is rippuvad macad on mitmes kihis, inimesed magavad sisuliselt yksteise peal. Esimesel korrusel on veel mootor (selle kohal pole hea magada, sest on myra) ning kaubaluuk (isegi veel hullem, sest meie "viimasest kahest kohast" aeti meid vahepeatustest mitmeid kordi yles, et kylmkappe, mootorrattaid, metalllatte vms kaldale viia. Teisel korrusel sama tihedalt inimesi, aga tãpselt ei tea, ei ole ju proovinud. Proovime jãrgi sõidul Belémi;) Kolmandal korrusel on lahtise katuse all disko kõva muusikaga (sama plaat terve sõidu aja), aga et yksikuid ja/või lasteta tydrukuid laeva peal ei sõida, on põranda ããres mehi tãis toolid ja pingid, kes vaatavad naisi telekast.

Tãna aga polnud sadamas piletite osas kellegiga rããkidagi, sest kõik piletimyygi luugid olid kinni. Siiski on Santarém veidi toredam kui Manaus (0,4 mln inimest vs 2 mln inimest). Ja yldse selgub siin, et kõik linnad peale Santarémi on Eestist suuremad, saime teada, et Belém Amazonase suudmes ei olegi 1,2 mln elanikku vai juba 3 mln elanikku ning tundide viisi bussiga linnas ringi sõita pole mingi kysimus. Vahemaad on siin yldse teised - "uu, oled siin ainult 2 pãeva, miks nii vãhe, siin on ymberringi niipalju vaadata" ja "miks te sinna ei lãhe, sinna on ainult 3-4 pãeva sõitu (või 200-300 km)" jne on tavalised.

Seda ka veel, et samasid eestlasi nãgin Argentiinas ka... Hãid pyhi kõigile, mis iganes need ka poleks!

Kujutle...

... suurimat linna, kus oled olnud ning motle sellele, kas linn saab veel suurem olla. Saab kyll :) Sao Paulos on 17 miljonit elanikku (ametlikult + siis veel mitteametlikult kes teab kui palju). Ehk siis 2 Londonit voi 4 Berliini voi 7 Barcelonat. Yhesonaga VÂGA suur.

Selline linn, kus lennujaamast bussiga valesse kohta soites eksled tunde ning satud vaid miljonilisse eeslinna ja mõtled, kas rohkem tahadki nãha, sest oled valel pool jõge mõnikymmend km eemal ning metroojaama sõitmiseks peab ei-tea-kust-kuhu sõitva bussi tee ããres peatama (muito complicado).

Nii et eeslinna hotelli administraator póóras pãris nãost ~ra kui kuulis kysimust, et mis buss viib kesklinna, sest see oli VÂGA ohtlik. Niisiis oli kaks võimalust, kas jããda hotelli ning puhata või võtta kesklinnas mõned caipirinhad julgustuseks. Hmm... Aga muuseas, São Paulos soovitan minna kõige kõrgema maja otsas asuvasse restorani, seal on tõesti head caipirinhad ning suured-suure majad igas suunas kuni horisondini, nii kaugele kui nãeb.

Igas sadamas on ka eestlasi, nii nãgin neid ka juba eile (Argentina piiri ããres Foz do Iguaçú linnas), reisisid mitu nãdalat ringi, k.a. ka Amazonase ããres, kuhu plaanin juba õhtul lennata. Ning seal ootavad Manauses Marlio Luis ja Márcia ning Belemis Livia ja Kadja.

No Brasil fala-se português com açúcar

Pass ja viisa käes ja läheb ikkagi reisiblogiks?! :) Ei satu seda aega kätte muidu kirjutamiseks, kui ainult sellise rõõmu jagamiseks..

Üks pilet lõunast jugade äärest vihmametsade päris keskele (oh right, seal on 1,6m elanikuga linn...), teine pilet rannikult liivadüünide vahelt tagasi carioca'de juurde Cidade Maravilhosa'sse.

Vahepeal on 2 nädalat aega, millega midagi ette võtta. Ning seda juba nädala pärast ;)