Paljajalu käia on lume peal halb...

Alles eelmine nädal kirjutasin sügisest ja apelsinidest. Nüüd siis talvest ja lörtsist:)

Telekast nägin... Portugalis ka maanteed umbes ja autod kinni. Ainult lund polnud eriti palju ümberringi.

Ja siis isiklikest kogemustest, nädalavahetusel olin põhjas Braga ja Guimarães linnades plaaniga olla ka homme, sest homme riiklik püha, aga ilma tõttu tulin ära juba täna. Linnad on ühed Portugali ilusaimad ning Braga on usukeskus väga vanade katedraalide, muuseumide jne-ga. (Portugalis on lause: Porto töötab, Coimbra õpib, Lissabon valitseb, Braga usub).

Põhi = külm:) nagu sai selgeks... Braga esimeste hetkede jooksul saime kaela rahetormi, reisi tegelikust eesmärgist Guimarãesist Bragasse jõudes aga lörtsi. Ja kuna Portugal peaks ju olema soe maa jne, siis ei olnud mul kindaid, mütse, talvejopet ega midagi kaasas. Õnneks olid sokid, mida sai 3 korda päevas vahetatud ja siis kuskil kiiresti kuvatatud...

Aga põhjus, miks läksime Bragast 3 korda väiksemasse Guimarãesi oli sealne tudengifestival Pinheiro (männipuu), mis tundus juba algselt kuuldud kirjeldusest väga kahtlane - inimesed võtavad maha ühe männipuu, võtavad selle selga, kannavad teise kohta, ja siis hakkab pidu.

Kohale jõudes ja esimest suure trummiga ja punaroheliste mütsidega seltskonda nähes ei osanud midagi oodata, sest jõudsime kl 8 õhtul ja festivali algus, nagu saime teada, oli umbes südaöö. Aga pärast õhtusööki hakkas rahvas külmadele ja vihmastele tänavatele kogunema - ja kõik suurte trummidega (ühte trummi taovad 3-4 inimest, kes võtavad üksteiselt teatud lühikese aja tagant rütmi üle) - ja tagusid sama rütmi - ning hakkas päris soe olla rütmi käes aj inimeste keskel. Rääkimine oli keskväljakutel suhteliselt võimatu ja simpad ('simpa' = 'sem pagar' - baarist lahkumine ilma maksmata) olid lihtsad. Ja siis hakkasime, liikuma kindluse mäe poole, kust pidi rongkäik peal hakkama. Mäkke ei jõudnud, aga vastu tuli rongkäik pullidega - kõigepealt Caesari kostüümis mees kaarikus, mida vedasid pullid, siis veel pullivaguneid loosungitega ja siis lõpuks kaariku peal pikk-pikk männipuu, millele olid oksad jäetud alles vaid kõige tippu. Ja siis ilmatult palju trummimängijaid, kes kõik-kõik samas rütmis. Ja ca 3 tundi rongkäiku läbi linna kiriku kõrvale, kus kopamees oli linna tähtsaim mees, sest kui metsaveomasin oli puu püsti tõstnud, sai kopamees rütmis tegutseda pikka-pikka aega, et mulda ümber ajada ja puu püsti jääks.

Pildid laen varsti juurde...

Puu sai püsti... aga jalad olid väga märjad ja külmad, ja kuna Guimarãesi kõik hostelid oli täis, siis oli meie plaaniks 'fazer direito' (= ehk 'otse peolt') Bragasse hostelisse, kus olid ka kõik meie asjad, aga esimese bussi aega ei teadnud, arvatavasti ca 8-9, sest ka pühapäeva hommik. Ja siis niikaua kui baarid lahti veel olid, püüdsime natuke soojendada jalgu ja vahetada sokke ja siis veel natuke ringi kõndida. Ei olnud mõnus...

Bragasse jõudes sadas tihedat lörtsi, hostelisse helistades selgus, et booking, mille olime reedel teinud, oli ära unustatud (=odavat ööbimist polnud) ja ilma paranemise lootust polnud. Ja kuna buss Coimbrasse oli 15 minuti pärast, tõime taksoga asjad ära ja koju sooja... Nüüd on juba parem (siin on ka soojem:P)

Sügis

Talvises lumetormis on ilmselt imelik sügisest lugeda, aga mina siinset ilma veel talveks pidada ei oska – kuigi on juba külm ja peab jopega käima ja vahel sajab ka vihma (talvel polevat siin lund kunagi sadanud, küll aga pidi vihma koguaeg sadama). Ehk siis sügis…

… sügis on eri maailma otstes veidi erinev, nagu seda nägin. Jaapanis on mõnes aias kaardil ära märgitud, mis aastaajal mis aia osa mis värvi on (kevadel õied, sügisel lehed jne). Aga jõudsin sinna natuke liiga vara – värviliseks alles hakkas minema. Toidud pidavat ka vastavalt aastaaegadele olema ning mitte vaid selle järgi, mis parasjagu valmis, mis oleks loogiline, vaid oluline on ka väljanägemine – sügistoidud ja magustoidud olid eri värvides täiesti olemas, seega oli ikka sügis juba kohal.

Saksamaa-Šveits järgmisel nädalal olid aga juba täiesti kirjud. Šveitsis oli juba lund ka sadanud, aga minu tulekuks ära sulanud. Seal oli ilus Eesti sügisene loodus, ainult mäed tuleb puudele ise alla mõelda… ning siis Portugal, siin on valmis saanud kastanid, mida iga nurga peal küpsetatutena pakutakse (kui Šveitsis oli lause, et “sul on kas probleemid või šokolaad” ja käidi šokolaad taskus ringi, siis Portugalis “sul on kas külm või kastanid”; külm on siin nagunii, nii et see asendati kiiresti ka probleemidega) ning apelsinid/mandariinid, sh. ka koduaias akna taga ja seal saab raksus käia, kuna need ei ole ikka meie omad, vaid naabrite ning sellevõrra paremad. Ning mõnedes kohtades tuleb ettevaatlik olla, et mitte puu otsast kukkuvate apelsinidega pähe saada.

Jaapani pildid siit veel puudu. Lingid on siin:

http://www.facebook.com/album.php?aid=71727&l=0b57e&id=665584119
http://www.facebook.com/album.php?aid=71734&l=4e3be&id=665584119
http://www.facebook.com/album.php?aid=71738&l=29ffc&id=665584119 (lühem ja lõbus)

Niipalju veel, et sügis on ka professorid hulluks ajanud, vaba aega pole pea üldse, ning mõni ei saa aru, mis vahe on tavalkisel tudengil ja vahetusõpilastel (ei ole ainult see, et peame reisima ringi ka ja pidudel käima vahepeal:), keel on ka veidi teine ja keeletundides saab pidevaks koormuseks mõnusalt ülesandeid koju kaasa). Veab teil, saate lumememme teha!

Are you Tokyoning to me?

Olen juba tagasi Saksamaal, kuid proovin mõned mõtted veel Jaapanist kirja panna enne kui need ära ununevad. Ülimalt tihe programm ei lubanud enam isegi arvutisse tekste valmis kirjutada ning hoolimata Jaapani tehnoloogialembusest õnnestus internetti saada vaid Tokyos ja korraks ka Osakas (ülejäänud linnad, kus käisin – Hiroshima, Kyoto, Nara).
Pealinn/provints on ka Jaapanis väga selged erinevused. Kui Osaka mõnede mööndustega välja arvata, siis on Tokyo glamuurilt ikka väga erinev teistest linnadest – seda on näha nii iga inimese seljas kui kasvõi toitudest. Sushit täis söönuna Hiroshima ja Kyoto traditsiooniline okonomi-yaki ei taha hästi alla minna. See on pizza-stiilis kihiline kook kõigest võimalikust – nuudlid, muna, peekon, salat jne ja kõige lõpuks kaetud „erilise kastmega“, mis teeb kõik toidud ühtmoodi maitsevaks nagu ketšup. Nime päritolu ma ei tea, aga üldse ei imestaks, kui alguse saanud sõja ajast ning ameeriklaste algatusel niimoodi nimetatud („economy“ = säästutoit?), umbes nagu pasta carbonara sai alguse Itaalias raskest sõjaajast.
Veel jäävad meelde teiste imevidinad, sh istmesoojendusega ja muude nuppudega wc-potid (ukse peal tavaliselt silt „western style“, ilma sildita wc-des on auk põrandas ja istutakse nagu mootorrattal). Nuppudest saab igal pool kõike juhtida ja igal masinal peab olema palju tulesid, muusikat, sisseloetavat teksti. Panasonicu keskuses külastatud „tuleviku-maja“ tootis väidetavalt 30% oma energiavajadusest päikesest ja tuulest, aga seda nad ei öeldud, kas seda ülejäänud 70% oleks ilma kõikvõimalike vidinateta üldse vajagi.
Pilte pole fotokast veel kätte saanud, seega ei saa ka veel näidata:) Aga küsi, kui näed mind:) Hästi palju pilte on templitest, pagoodidest jne – võivad küll olla ilusad ja 1300 aastat vanad, aga 10 päeva on piisav selleks, et kõik näeksid välja ühesugused ja piisavalt väsitavad, et peaks pausi pidama enne kui uude templisse minna. Sushit jõuan aga süüa ikka veel;)