Pole kirjutanud vahepeal. Sellepãrast, et olen õige mitu (vist 4) pãeva veetnud enamjaolt laevades ning kylastanud suhteliselt suletud community'sid. Ekvatoriaalsest kliimast olen vãlja saanud, troopilisse, st palmid, mangod, kõik muu on ikka ymberringi, kohalikke puuvilju on kyll vãhem pakkuda, aga see-eest ei kiusa oositi ka enam sããsed ja muud satikad, ning saab juba ka veidi magada.
Proovin midagi kirja panna, enne kui ãra unustan ning internetikohvik kinni pannakse. Praegu olen yhes vãikelinnas nimega Barreirinhas suhteliselt Atlandi ookeani ããres, Maranhão osariigis. See linn on veel teega yhendatud, aga teisel pool jõge asuvasse linna ossa teesid ei vii, sinna saab vaid yler jõe praamiga, mis viib ka autosid yle (rahvusparki ekskursioonile). Linn on ca 4 tunni bussisõidu kaugusel osariigi pealinnast São Luisest, mis jãttis eile õhtul saabudes vãga võimsa mulje - suurem osa vanadest majadest on korda tehtud ning Brasiilia reggae-pealinnana tuntud linnas kãis kogu vanalinnas yks suur-suur pidu - tñavanurkadel elab reggae (või peaksin siin ytlema "hege"), samba ja muu aafrika stiilis muusika, kõik baarid tñavaterassidega avatud, mitmekorruselised tantsuklubis, mis tãidavad muusikaga terve tãnava.
Teine suletud community, kus kãisin, oli Amazonase suudmes Marajó saar, pããseb ka ainult laeva või paadiga (3 h Belémist), peaks olema maailma suurim siseveekogu saar, pindala on sama suur kui Eesti. Kohalikud eriti muu maailmaga kokku ei puutu, va võõrustavad nãdalavahetustel Belémi pãevitajaid. Saar on nagu India - pyhvlid tãnavatel vabalt ringi jooksmas, isegi politsei ratsutab pyhvlitel (seda nãeb kyll vaid nãdalavahetustel), pyhvliliha ning -juustu pakutakse aga kyll.
Belémist ka paar sõna. Ilus linn, eriti kesklinn, kuigi ei jããnud aega pikalt tutvuda. Jõeããrne promenaad on vanadest laohoonetest tehtud muuseumideks, kaubanduskeskusteks jm-ks ning ãra valgustatud, nii et on vãga meeldiv liikuda. Ning jããtisevalik vãtab silmad kirjuks. Siiski õnnestus pool 5 oosel laeva peale minnes kohtuda "noameestega" (k~isime mooda tuttavat teed, ning minna tuli vaid paarsada meetrit). Muidugi on reaktsiooniks kohe jooksu panna, seda ma ka tegin, Jan kahjuks nii kiire ei olnud ning jãi ilma kotist mñede riiete ja lennupiletitega, samuti kaotas ãra telefoni. Õnneks ei saanud nad saagiks midagi vããrtuslikku ning panid ka ise kohe jooksu kui kott kães. Ning mñe minuti pãrast saime politseiauto tagaistmel kõik sadamalãhised urkad taskulambiga yle vaadata. Neid tyype siiski ei leidnud (right, nagu Kasahstaniski, on ka siin koik ju nii yhe nãoga:P).
No comments:
Post a Comment