Banaanivabariik

Ei ole juttu Eestist ega poliitikast, hoopis Türgi lõunatipust Anamuri regioonist, mis nimetab end uhkusega banaanivabariigiks, kus tänaval skulptuurideks on banaane kandvad naised ja linnapea räägib, et "meil on arenenud majandus, siia tulevad pesitsema kilpkonnad ja kõikjal kasvavad. Ja välismaalasi saadavad fotograafid, korraldatakse uhke kultuuriprogramm, kutsutakse linnavalitsusse vastuvõtule ja tehakse ajaleheartikkel (http://www.anamurgundem.com/iste/haber_detay.asp?haberID=615 - tegelikult ütlevad need pildid kõik...). See oli siis reisi lõpp-punkt ehk Kiievist Küprose juurde välja rongide ja bussidega... käies vahepeal ühes maailma suuremas ehitises (tegelikult kahes - ka Istanbuli Hagia Sofia), lauldes bulgaaria keeles karaoket, otsides erinevusi kreeka ja türgi kohvi vahel, nentides, et Kreeka on ilmselt maa, kus ükskõik, mida tehes on kõige raskem enda nimelist tänavat saada (sest ees on vaid Aristotelese, Platoni jne tänavad).

Ning kõige selle juures püsides kolme nädala jooksul koguaeg samas ajavööndis (st. teoreetiliselt - Türgi "reaalne aeg" on "ca 1-2 tundi hiljem" ja "kõik toimub täpselt siis kui toimub", mitte siis kui plaanis ette nähtud - isegi linnapea võtab endale vabaduse kõik ajakavad ümber mängida, öeldes lihtsalt, et ta pole sellel päeval linnas).

Tagasi Eestis ja sealiha süües ning uudiseid lugedes, kus kogu elu keerleb seagripi ümber, on mul Türgist tulles rahulik meel - ubade ja lambalihakebabi maalt ei saanud ka teoreetiliselt seagrippi saada, ilmselt nimetataks seda lihtsalt teistmoodi.