Are you Tokyoning to me?

Olen juba tagasi Saksamaal, kuid proovin mõned mõtted veel Jaapanist kirja panna enne kui need ära ununevad. Ülimalt tihe programm ei lubanud enam isegi arvutisse tekste valmis kirjutada ning hoolimata Jaapani tehnoloogialembusest õnnestus internetti saada vaid Tokyos ja korraks ka Osakas (ülejäänud linnad, kus käisin – Hiroshima, Kyoto, Nara).
Pealinn/provints on ka Jaapanis väga selged erinevused. Kui Osaka mõnede mööndustega välja arvata, siis on Tokyo glamuurilt ikka väga erinev teistest linnadest – seda on näha nii iga inimese seljas kui kasvõi toitudest. Sushit täis söönuna Hiroshima ja Kyoto traditsiooniline okonomi-yaki ei taha hästi alla minna. See on pizza-stiilis kihiline kook kõigest võimalikust – nuudlid, muna, peekon, salat jne ja kõige lõpuks kaetud „erilise kastmega“, mis teeb kõik toidud ühtmoodi maitsevaks nagu ketšup. Nime päritolu ma ei tea, aga üldse ei imestaks, kui alguse saanud sõja ajast ning ameeriklaste algatusel niimoodi nimetatud („economy“ = säästutoit?), umbes nagu pasta carbonara sai alguse Itaalias raskest sõjaajast.
Veel jäävad meelde teiste imevidinad, sh istmesoojendusega ja muude nuppudega wc-potid (ukse peal tavaliselt silt „western style“, ilma sildita wc-des on auk põrandas ja istutakse nagu mootorrattal). Nuppudest saab igal pool kõike juhtida ja igal masinal peab olema palju tulesid, muusikat, sisseloetavat teksti. Panasonicu keskuses külastatud „tuleviku-maja“ tootis väidetavalt 30% oma energiavajadusest päikesest ja tuulest, aga seda nad ei öeldud, kas seda ülejäänud 70% oleks ilma kõikvõimalike vidinateta üldse vajagi.
Pilte pole fotokast veel kätte saanud, seega ei saa ka veel näidata:) Aga küsi, kui näed mind:) Hästi palju pilte on templitest, pagoodidest jne – võivad küll olla ilusad ja 1300 aastat vanad, aga 10 päeva on piisav selleks, et kõik näeksid välja ühesugused ja piisavalt väsitavad, et peaks pausi pidama enne kui uude templisse minna. Sushit jõuan aga süüa ikka veel;)